Mul on kaksikud. Neil on kolm aastat. Kui sa tead, mis see tähendab, siis sa tead – ma ei pea rohkem seletama. Kui sa ei tea, siis ütlen lühidalt: kujuta ette kahte väikest inimest, kellel pole mingit enesealalhoiuinstinkti, kes ronivad kõige ohtlikematele kohtadele ja karjuvad, kui nad ei saa kohe seda, mida tahavad. Aga ma armastan neid. Ma lihtsalt olen ka väsinud. Nii väsinud, et mu silmade all on kotid, millel on omakorda kotid.
Ühel laupäeva õhtul, pärast seda, kui olin lugenud kolmanda unejutu, vahetanud neljanda mähkme ja leppinud sellega, et minu diivan on nüüd igaveseks mahla plekiga, jäid nad lõpuks magama. Kell oli kaheksa. Ma olin vaba. Ma seisin elutoas, vaatasin oma naist – tema oli juba tund aega varem magama jäänud, sest tema vastupidavus on minust nõrgem. Ja ma mõtlesin: “Mida ma teen?”
Tavaliselt ma vaatan sarja. Aga sel õhtul ma tahtsin midagi teistsugust. Midagi, mis ei nõua mõtlemist. Ma võtsin telefoni, hakkasin sirvima. Ja siis ma meenutasin, et mu vanem vend rääkis mingist boonusest. Ta ütles: “Saad ilma sissemakseta proovida.” Ma ei uskunud teda siis, aga nüüd, istudes pimedas elutoas, mõtlesin: “Miks mitte?” Ma olin nii väsinud, et isegi mu küünilisus oli magama jäänud.
Leidsin vavada bonus lehe. Ma lugesin veidi. Tundus lihtne. Registreerisin ennast – võttis aega umbes kaks minutit, sest mu sõrmed olid aeglased, nagu oleksin kummikinnastega kirjutanud. Deposiiti ma ei teinud. Tahtsin lihtsalt proovida seda boonust, millest vend rääkis. Ja tõesti – see tuli. Ilma sentigi maksmata. Natuke raha, millega mängida. Ma olin šokeeritud. Ma arvasin, et see on alati mingi petuskeem. Aga ei olnud. Lihtsalt kingitus.
Hakkasin mängima. Valisin lihtsa sloti. Teemaks olid muumiate sarkofaagid – veider, aga las olla. Ma keerutasin aeglaselt. Vahtisin ekraani. Mitte sellepärast, et ma oleksin põnevil olnud. Vaid sellepärast, et see oli esimene kord nädalate jooksul, kui keegi ei karjunud “issi, tahan kusile” või “anna mulle see roheline tass”. Olin üksi. Oma mõtetega. Ja rullidega.
Ma mängisin vist umbes pool tundi. Boonusraha hakkas otsa saama. Olin juba leppinud sellega, et see oli tore katse, aga rohkem ei tule. Aga siis ma tegin vale liigutuse. Või õige liigutuse? Ma ei tea. Ma lihtsalt vajutasin nuppu, kui mul oli alles viimane euro. See on nii väike summa, et sellega ei saa isegi prügikasti osta. Aga see euro tegi midagi. Rullid keerlesid. Ja siis nad peatusid.
Sarkofaag. Sarkofaag. Sarkofaag. Kolm korda. Ma ei teadnud, mida see tähendab, aga number ekraanil hakkas kasvama. Ja kasvama. Ja kasvama. Ma lugesin: 320 eurot. Ma jäin vait. Ma olin nii üllatunud, et ma ei teinud midagi. Lihtsalt istusin. Siis vaatasin magamistoa poole, kus mu naine ja lapsed magasid. Nad ei teadnud midagi. Nad magasid rahulikult. Ja mina olin just võitnud summa, mis katab meil selle kuu toidukulud.
Mu esimene instinkt oli võtta see kohe välja. Ma ei mõelnud sekunditki, et keerutan veel. Olin sellest nii palju lugusid kuulnud – inimesed võidavad, siis jätkavad ja kaotavad kõik. Ma ei tahtnud olla see tüüp. Vavada bonus oli täitnud oma eesmärgi – see andis mulle võimaluse. Ma vajutasin väljavõtmise nuppu. Protsess oli kiire. Kümme minutit hiljem oli raha teel.
Järgmine hommik tundus teistsugune. Ärkasin kell kuus – mitte sellepärast, et lapsed karjusid, vaid sellepärast, et ma olin kergem. Ma tegin neile pannkooke. Päris pannkooke, mitte külmutatud. Mu naine küsis: “Mis tuju sul on?” Ma ütlesin: “Hea tuju.” Ta ei küsinud rohkem. Ma ei rääkinud talle kohe. Ma ootasin õhtuni. Siis ma näitasin talle pangakontot. Ta vaatas, siis vaatas mind, siis ütles: “Sa valetad.” Ma naeratasin. “Ei valeta.”
Mida me selle rahaga tegime? Ostsime lastele uued riided. Nad kasvavad nii kiiresti, et ma ei jõua jälgida. Kõik nende püksid olid liiga lühikesed. Ja ma ostsin oma naisele lille. Lihtsalt ühe lille. Mitte kimbu. Aga see oli tal ilus. Ja mina? Ma ostsin endale uue telefonilaadija. Minu oma oli nii katki, et ma pidin juhet kindla nurga all hoidma, et telefon laeks. Väike asi, aga tegi mu elu kergemaks.
Ma olen mõelnud, kas ma lähen tagasi vavada bonus lehele. Ma olen käinud paar korda, aga ainult proovimas. Paar eurot siin, paar seal. Mitte kunagi enam nii suurt võitu. Ja tead mis? See on okei. Sest ma ei oota seda. Ma tean, et see üks kord oli ime. Ja imed ei kordu – need lihtsalt juhtuvad. See juhtus mulle siis, kui ma olin kõige väsinum, kõige tüherm ja kõige lootusetum. Ja see muutis mind. Mitte raha pärast. Vaid sellepärast, et ma sain teada, et vahel on elu lihtsalt lahke. Ilma põhjuseta. Ilma selgitusteta.
Nüüd, kui lapsed jäävad õhtul magama, ma vahel istun pimedas ja naeratan. Mitte sellepärast, et ma ootan midagi. Vaid sellepärast, et mul on hea mälu. Ja see mälu soojendab.